21.veebruaril sai selle aasta poegimisperiood avalöögi, kui ilmavalgust nägi esimene tüdrukvasikas. “O” tähega algava nimedeaasta kohaselt sai preili endale nimeks Oola.
Üldiselt võib algust pidada igati õnnestunuks, välja arvatud asjaolu, et esimesed 10 vasikat, otsustasid kõik poegida öösel ning töö valvekaameraga ning pidev valmisolek poegimisabiks osutus taaskord üsna väsitavaks. Küll aga võime kinnitada, et ei lähe väga kaua aega, kui seda väsimust asendab rõõm oma uudishimuliku ja särtsaka titekarja üle.
Üldiselt võib poegimise esimese osa põhjal öelda, et vasikad on olnud väga südikad ja tublid. Kuna eelmisel aastal varutud hein oli sedavõrd rammus, et tiined ammad poegimis eel, liigse kehakaalu vältimiseks, õieti silo ei saanudki, siis kartsime pisut liiga väikesi sünnikaale ja vasikate vähest vitaalsust. Õnneks oli kartus asjatu ning nüüd piiramatult maitsva silo ligi saanud emad, saavad pakkuda ka kosutavat toidulauda oma isukale järelkasvule.
Tänaseks on meil 11 poegimist seljataga ning 29 veel ootel. Kahetsusväärselt kaotasime ka ühe vasika, kelle leidsime surnuna ühel hommikul koos emaga aedikust, kuhu valvekaamerate vaade ei ulatu. Kas tegemist oli pisut liiga varase poegimise või vasika valeasendiga, jäigi meie jaoks selgusetuks.
Eelmisel aasta hilissügisel sündinud vasikad on tänaseks juba “suured”, neil juba teised tegemised ning lisaks piimale oskavad nad juba vägagi lugu pidada heast heinast ja silost.
