Ka varasematel aegadel oleme kirjutanud mitmeid lugusid oma loomadest, kelle elukäik meie karjas on eriline ja õpetlik olnud. Seekordne lugu Lessast võiks olla mõtlemapanev kõigi jaoks, kes ikka ja jälle seisavad silmitsi küsimusega, milline osa on geneetikast kantud käitumismustrite kordumisel ehk milliseid loomi tõumüügiks või oma karja täienduseks valida.
KR Lessa sündis 23. jaanuaril 2018. aastal ema Inope esimese vasikana. Kuigi alguses tundus esimest korda emaks saanud looma käitumine ärev ja lärmakas, ei ennustanud see siiski kõike järgnevat. Kui vastsündinu hakkas püüdma end püsti ajada, läks mõni aeg rahulikult vasika kõrval puhanud ema täiesti pööraseks ning ilma meie sekkumiseta oleks Lessa lugu kiiresti kurva lõpu saanud.
Nii ei jäänudki meil muud üle, kui ema pea fikseerida ja beebi sööma aidata. Paar järgmist päeva katsetasime neid taas kokku lasta aga ema kohtles last nagu oma suurimat vaenlast. Seega lõppes noore ema karjäär üsna ruttu karjast väljapraakimisega.
Õnneks leidsime Lessale kiiresti kasuema – ta võttis enda hoole alla samal ajal poegimiseelse valeasendi tõttu vasika kaotanud Gerbera. Kuna Lessa oli 2017. aasta suvel meie karjas tööd alustanud, noore Rootsi tõupulli Max Av Oderupi esimene vasikas, siis lootsime temast väga uue põlvnemisliiniga karjatäiendust.
Aeg läks ja Lessa kasvas koos teiste oma eakaaslastega toredaks mullikaks. Ja nii tuleb tunnistada, et aeg ja olud oli meis uinutanud selle negatiivse kogemuse, mis Lessa sünniga kaasnes. Niisiis panime Lessa paaritusse, olles pigem veendunud, et ajalugu ei kordu.
Eelmise aasta 18.novembri varahommikul, ilmutas Lessa esimesi märke poegimise algusest. Kuna sisemine ärevus protsessi õnnestumise osas oli taas hinge pugenud, jälgisime toimuvat erilise tähelepanuga. Kuigi poegimine kulges igati eeskujulikult, lõppes see üsna kärarikkalt ning ajalugu kordus kogu oma eheduses.
Hetke puhkust võtnud Lessa, surus üsna varsti häälekalt ja agressiivselt maha kõik vasika katsed püsti tõusta ning ainus võimalus vastsündinule elulootus anda, oli ta kiiresti emast eraldada.
Niisiis tuli ka meil taaskord minna uuele ringile ja ise väikese Noderupi ehk Nossu (isa Vetiver MN) eest hoolitsema hakata. Lootuses, et hormoonid taltuvad ning sünnitusjärgne stress käib maha, üritasime nädal aega iga päev ema ja last kokku harjutada. Paraku asjatult. Seega ei jäänud meil muud üle, kui tekkinud olukorra ees vastutus võtta ning Nossut minimaalse võõrutuse vanuseni iga päev mitu korda söötmas käia. Samas lootsime vaikselt ikka, et sünnib ime ja ühel päeval saab neist normaalne perekond aga kõik katsetused, mida aeg-ajalt tegime, jooksid liiva.
Ühel päeval, kui Nossu oli juba paar päeva vanem kui kolme kuune, ei soostunud ta pärast hommikusööki oma boksi minema vaid keksis ja keerles ema aedikus ringi. Seepeale otsustasime ema lahti lasta ja vaadata mis nende lähikohtumisest seekord sünnib. Ja kuna Lessa ei ilmutanud vasika suhtes liigset tõrjuvust jätsime nad ühiselt aega veetma. Õhtupoolikul nägime Nossut iseseisvalt söömas ning otsustasime jätta vasika ema juurde ka ööseks.
Vaevaliselt aga järjekindlalt harjutas Lessa emaks olemise rasket kunsti, püüdes abiks võtta seniseid kogemusi ja kuulata oma instinkte. Järgmisel päeval nägime teda juba vasikat lakkumas, ent enamasti lõppesid hoolitsusseansid mõõduka pealöögiga vasika suunas. Ometi ei olnud selles enam ohtlikku agressiivsust ning ema ja lapse suhted hakkasid tasapisi rööbastesse nihkuma.
Pärast nädalast kohanemist otsustasime proovida nad kahekesi koos ülejäänud esmaspoegijate hulka lasta. Meie kartus, et Lessa selles uudses situatsioonis taaskord vasika hülgab, ostus õnneks asjatuks. Hoopis suurema stressi põhjustas karjaga liitumine Nossule, kes oma kolme elukuu jooksul ühtegi teist suur looma näinud ei olnud. Õnneks sörkis ema heitunud vasikal sabas ning sama päeva õhtuks oli ka see sotsialiseerumine õnnelikult lõppenud.
Põhimõtteliselt võiks öelda lõpp hea – kõik hea. Kõige olulisem on siiski õppetund, et kriitiliste käitumismustrite geneetiline kordumine on rohkem tõenäoline, kui me oskasime arvata.
Kuigi oleme seisukohal, et Lessa saatus on otsustatud ja temalt me rohkem järglasi ei oota, siis ometi oleks huvi teada saada, kas suure vaevaga omandatud emaks olemise oskused, kanduvad üle ka järgmisele poegimisele ning vaatamata hormoonide möllule, meenub talle “mis on vasikas ja mida sellega peale hakata”.
Risk selle proovimiseks on aga liiga suur. Esiteks pole mingit kindlust, et sarnaselt esimese korraga õnnestub meil olla õigel ajal õiges kohas ning vajadusel taaskord protsessi sekkuda. Teiseks on risk sellise käitumise pärandumiseks järglastele sedavõrd suur, et Lessa järglaste oma karja jätmine või müümine ei ole võimalik.
