Tänases postituses teeme juttu geneetika seaduspärasustest ning sellest, kuidas nende tundmine aitab kaasa aretusotsuste tegemisele.
Esmalt tuleb muidugi jällegi rõhutada, et geneetika puhul saab küll rakendada matemaatilisi mudeleid, aga loodus lisab sellesse alati suure hulga “juhuslikkust”, mistõttu saab geneetika puhul rääkida ikkagi vaid ennustusväärtusest. Piltlikult öeldes puudub sellel matemaatiline täpsus ning “2+2 võib võrduda 4” aga ei pruugi. Suures plaanis saab aga kindel olla, et pannes kokku “palju” ja “palju” on tõenäosus saada tulemuseks samuti “palju” ning pannes kokku “vähe” ja “vähe” – saadki suure tõenäosusega tulemuseks “vähe”.
Reeglipärased ja ebareeglipärased seosed geenitestides
Kuna loomade geneetikas kehtivad teatavad seaduspärasused, siis kõike “head” reeglina korraga ei saa. Erinevad omadused mõjutavad üksteist erinevalt nii tugevuse poolest kui ka positiivsuse-negatiivsuse skaalal.
Kõrvaolevalt joonisel on näha, et reeglina mõjutab looma hea sünnikergus (FN) kui geneetiline omadus, tugevasti ja negatiivselt (punane ja jäme joon) tema kasvu (CR), skeleti suurust (DS) ja poegimisvõimekust (AV). Teisisõnu öeldes on hea sünnikergusega (väike sünnikaal) loomad väiksema skeleti, aeglasema kasvuga ja madala poegimisvõimega – kõik mis on iseloomulik väikeste vasikate puhul.
Samas on hea sünnikergus (FN) reeglina tugevalt ja positiivselt (roheline ja jäme joon) seotud looma luustiku peensusega (FOS).
Aga seal kus kehtib reeglipärasus esineb alati ka nendest kõrvalekaldeid ning just loomade genoomtestimine annab võimaluse selliseid positiivseid anomaaliaid otsida ja leida. See tähendab tugevaid, tavapäraselt teineteist välistavaid geenikombinatsioone, mida esineb harva ning mille avastamiseni jõutakse veelgi harvem.
Ent näited meie enda ja meie sõprade karjast kinnitavad, et igal juhul on selliseid, väga kõrge aretusväärtusega loomi olemas, kelle testipildis on enamik värvisektoreid kaugelt üle tõu keskmise skoori.
Siinkohal on hea lisada, et võimalus oma karjas sellised, “anomaalselt” tugeva geneetikaga loomi üles leida, on olemas kõigil limusiini aretajatel ka Eestis. Kuidas seda EvaLim testi abil teha, saab lugeda siit.
“Lilled”, “liblikad” ja “mardikad”
Paraku on aga eeltoodud kettagraafikud siiski harvad ning kõige tüüpilisemad geeniprofiili pildid on hoopis nn “lilled, liblikad ja mardikad”. “Liblika” profiilis on enamasti esindatud reeglipäraselt koos olevad omadused ning nende skoor on tublisti kõrgem või madalam tõu keskmisest. “Lillede” puhul on testipildi värvisektorid ühtlaselt täidetud ning skoorid jäävad tõu keskmise piirile või sellest natuke üle. Nende loomade puhul on tõenäoliselt teatav kompensatsiooni mehhanism juba toiminud.
Järgnevalt on näha kahe meie emaslooma geeniprofiilid: KR Keeli “liblikas” ja KR Oretta “lill”
Liskaks eeltood kahele põhitüübile on kettapiltides erinevaid variante, mis meenutavad “mardikad” Näiteks on loomal tugevalt täidetud ülemine kettapool ehk kasvu ja lihakusega seotud sektorid ning emaomadustega (poegimisvõimekus, piimakus, vaagna avatus) on üsna kasina potentsiaaliga. Samuti on olemas täpselt vastupidiseid näiteid.
Järgnevalt on näha meie lehmad KR Karela ja KR Fespadona ning nende vastandlikud omaduste profiilid.
Kompenseerimise meetod
Kui eesmärgiks on saada ilusaid, ühtlaselt täidetud kettaid, mis peaks eelduslikult tähendama hea aretusväärtusega ja harmoonilist looma, siis peamine seemenduste/paarituste planeerimise metoodika on ühe looma puuduvate omaduste kompenseerimine, teisel loomal tugevalt esindatud omadustega.
Ja siit jõuamegi tõdemuseni, miks on meie karjas lisaks aretuspullidele genoomtestitud ka kõik põhikarja ammad ja asenduslehmikud. Ainult mõlema vanema genoomtesti (või seemenduspullide puhul korraliku indeksipagasiga), on võimalik luua eeldus, et järglane pärib tugevama ja tasakaalustatuma geeniprofiili. Vastasel juhul on oht, et võimedame seda, mis vanematel niigi olemas või veelgi hullem, võimendame millegi puudumist.
Kui geeniteste ei ole ja pole ka palju järglasi, kelle kaudu looma potentsiaali hinnata, siis kõige lihtsam on eksida just emaomaduste ennustamisel.
Kompenseerimisel lähtume nö “3+3” põhimõttest. See tähendab, et me ei ürita parandada rohkem kui kolme omadust ühe generatsioonis korraga ning paaride valikul peab tugevama poole tugevus mingis kindlas omaduses olema vähemalt kolme skoori võrra kõrgem nõrgema poole skoorist. Ehk teisisõnu – kui soovime parandada emalooma piimakust, kelle skoor on 3, siis peab tema paariliseks oleva pulli piimakuse näitaja olema vähemalt 6 või rohkem.
Testiga ja testita
Järgnevalt toome paar näidet seemenduspulli JIPSY MN kasutamisest ja tema järglastest meie karjas,
JIPSY on väga kõrge aretusväärtusega Prantsuse pull, kelle puudusteks geneetilises profiilis on madal sünnikergus (IFNAIS), jäme luustik (FOS) ning väga madal piimakus (ALait).
Kaks aastat tagasi kevadel seemendasime kahte lehma. KR Kea puhul võtsime sobivuse eelduseks oma parima teadmise ja tunnetuse tema erinevate omaduste kohta.
KR Gala puhul lähtusime tema EvaLim testist ning proovisime kasutada kompenseerimise meetodit.
Järgnevalt on näha Kea ja tema tütre KR PIPSY geeniprofiilid, kus domineerib selge “mardika” motiiv
Järgnevalt on näha Gala ning tema tütre KR PIPA geeniprofiilid, kus on näha “liblika muundumist lilleks”, kahjuks küll ilma ühe väga olulise “õieleheta”.
Kuidas edasi?
Kõik kasvatajad, kes aretusega tegelevad teavad, et see pole “sprint vaid maraton” ja nii Pipsy kui Pipa ootavad järgmisel sügisel endale sobivaid paarilisi. Milline siis võiks olla neile sobiv pull, kes järgmises aretusastmes aitaks Pipsyl jõuda paremate emaomadusteni ja Pipa puhul natukegi parandaks puudu olevat piimakust.
Möödunud suvel Rootsis, Oderupi farmis “pullijahil” käies leidsime endale toreda noore pulli TIM-i.
TIM on homosügootne nudi pull, kelle valiku puhul sai määravaks paljuski just EvaLim test. Sellest nähtub põhirõhk tugevatel emaomadustel (piimakus, poegimisvõime ja vaagna avatus), lisaks on kenasti üle keskmise ka sünnikerguse ja luustiku peensuse näitajad.
Kui kõrvutada Pipsy ja Timi testi, on näha väga hea kompenseerimise võimalus peaaegu kõigis sektorites.
Tim peaks olema sobiv partner ka Pipale, sest hoiab loodetavasti ära nö “superkompensatsiooni” kergesti päranduvates lihakuse ja kasvu sektorites.
Kokkuvõttes võime öelda, et geenitestid on aidanud meil teha sobivamaid valikuid paaritusel ning saanud ka mitmeid väga hea aretusväärtusega järglasi. Järgmises postituses aga tuleb juttu sellest, kuidas võiks geenitestides kasu olla karja selektsioonis.
