Selles postituses teeme juttu EvaLim geenitesti praktilisest väärtusest loomade selektsioonil. Ja nagu eelmisel korral, võtame ka nüüd vaatluse alla konkreetsete loomade näited.
Püüdes põhiteemasse püsima jääda, ei hakka me käsitlema selektsiooni baasaluseid oma karjas (temperament, põlvnemine jne), vaid räägime ohtudest, mis varitsevad aretajat olukorras, kus jõudlusandmeid ja fenotüüpi pole võimalik seostada looma genotüübiga.
Välimiku võlude vangis
On üsna tavaline, et suur osa loomale hinnangu andmisest, seostub tema väljanägemisega. Kuuleme ju ennastki sageli imetlevalt ütlemas, et “oi milline ilus suur ja sügav loom, milline lai selg ja imeline tagalihastus!” Üsna sama lugu kordub ka loomade kaaluandmeid analüüsides: “oi, milline suurpärane taandatud võõrutuskaal, ja vaat milline päevane juurdekasv!”
Kui selline mõttemudel areneb tootmisfarmis, polegi ehk suuremat probleemi, aretusfarmi mõistes on sellistesse lausetesse juba eos aga programmeeritud sisse tõik, et kasvu ja lihakuse näitajad omavad alateadlikult meie jaoks suuremat kaalu kui see mõistlik ja otstarbekas oleks.
Oma karja näitel võime öelda, et liigagi lihtne on sarnase temperamendiga loomade korral eelistada tugeva jõudluspagasi ja muskulatuuriga looma. Ja kui pöörduda eelmises postituses oleva teadmiseni geneetilistest seaduspärasustest, et reeglina on sellised loomad kehvad emaomaduste kandjad, siis on üsna kerge juhtida oma aretuskari täiesti valele teele.
Kui juurde lisada veel asjaolu, et kasv ja lihakus päranduvad väga kiiresti ja emaomaduste kompleks väga aeglaselt, siis aretuskarjaga “kraavi minek” käib väga ruttu – “teepervele tagasi ronimine” võtab aga jälle aastaid aega.
Aga on ka teiselaadseid probleeme. On tõsiasi, et looma fenotüüp sõltub rohkem keskkonnast ja pidamistingimustest kui geeneetikast. Seda raskem on aru saada, kas põhjus, miks loom väike ja niru välja näeb, peitub tema personaalses terviseprobleemis, emapiima vähesuses, tõrjutuses ja stressis või hoopis on kasvu potentsiaal juba geneetiliselt kasin. Siin tulebki appi geenitest, mis sageli eeltoodud küsimustes selgust loob, aidates “hädast” välja ka need, kes vasikana vähese söögi või terviseprobleemi tõttu kängu on jäänud. Geeniprofiili välistingimused ei mõjuta.
Tunne oma loomi
2011. aastal ostsime Prantsusmaalt pulli nimega Espadon. Meil olid suured ootused tema järglastele aga mõne aja pärast tundsime teatavat pettumust. Vasikate võõrutuskaalud olid enamasti viimaste hulgas ning kasvuhoogu kogusid nad pisitasa alles pärast aastaseks saamist. Nad oli kaua suured ja luidrad ning seetõttu ei tekkinud nende hulgast ka tõsiseltvõetavaid tõupullikandidaate. Kuna iga puhtatõuline limusiini neiu, liiatigi veel peene prantsuse põlvnemisega, oli hinnas, siis kokkuvõttes läks tüdrukutel paremini – nad jäid karja, ning neist kasvasid suured, tugevad ja heade emaomadustega ammed. Kuigi prouad on juba kõrge vanuse tõttu suurem osad karjast läinud ja paljud sel aastal viimase vasikaga oma karjääri lõpetamas, oleme viimastele karja jäänutele kõigile genoomtestid tellinud.
Kolmest järgnevast testipiltidest nähtub Espadoni väga tugev “geneetiline käekiri”, mis kajastub hästi looma kehvades jõudlusandmetes ja ka fenotüübis. Seda eelkõige suure ja tugeva skeleti, nõrga tagalihastuse, ent väga hea laudja pikkuse ning puusade laiusega. Seega on tugevalt esindatud emaomadused.
Tagasivaatavalt tuleb kahjutundega tõdeda, et õigel ajal polnud oskust mõnd “valikusõlelast läbi pudedenud pullikest” oma karjas emaomaduste arendamiseks kasutada.
2015. aastal sai Taanist ostetud uus noor tõupull RYDE JUVEL. Suur, tugev ja väga ilusa välimikuga. Eeldasime, et madal sünnikerguse indeks, käib kaasas hea poegimisvõime näitajatega ning saame temalt seeläbi aretuseks sobivaid emasloomi. Kahjuks nii ei juhtunud. Juvel pakkus meile suure hulga suurte sünnikaaludega vasikaid, kes olid väga pika kerega, omasid head lihastust ning kiiret kasvu. Tema tütred olid vasikana paljulubavad ning mitmedki neist said konkurentsitult koha meie asenduslehmikute hulgas.
Üllatuseks olid need loomad aga keskmisest kehvema poegimisvõimekusega. See näitas, et eelkõige vanemate infot ja järglaste jõudlusandmeid aluseks võtnud selektsioon ei õnnestunud. Aastaid hiljem tellisime täna veel karjas olevatele Juveli tütardele ka geenitestid, kus olemasolevad probleemid koheselt ka silma paistavad.
Järgnevalt on näha Juveli kolme tütre testid. KR Kea ja KR Karela puhul on järglase omadused väga tugevalt kasvu ja lihakuse suunas kaldu ning emaomadused väga nõrgalt esindatud. KR Melody testipilt on nähtavalt teistsugusem, kuna ta on ema Fina (isa ESPADON) poolt saanud Juveli nõrkusi tasakaalustavaid omadusi. Kuigi Karela emaisa on samuti ESPADON, on tegemist hea näitega, et vaatamata eeldusele vastandlike omaduste kompenstatsiooniks, ei pruugi see ikkagi realiseeruda. Kea ja Karela testid näitavad ka seda, et kuigi Juveli piimakuse potetsiaal oli väga tugev, siis raskesti päritava omadusena see neile järglastele edasi ei kandunud.
Niisiis on Juveli “jäg” meie karjas kahetsusväärselt väike. Tõenäoliselt oleks geenitestid aidanud meil palju kiiremini aru saada, kuidas tema järglasi kasutada. Meie karjas sündinud 110 Juveli vasika hulgas, oli kindlasti neid, kes ema liinis vajalikku kompensatsiooni omasid, ent kes läbi fenotüübi ja jõudlusandmete meie tähelepanu piisavalt ei pälvinud. Kahju, sest tema temperament oli lausa harudane!
“Nirude anatoomia” ehk “vähe ja vähe teeb kokku vähe”
Järgnevalt toome paar näidet, kui raske on vähese geneetilise kasvupotentsiaaliga loomadel selektsioonikadalippu läbida.
Otsides loomade fotoarhiivist näiteks mõnd eriti “nirakat” vasikat, leidsin pildi Juulikast. KR Juulika sündis 2016. aasta kevadel meie karjas ESPADONi viimase vasikana. Kuna ta on praegugi meie põhikarjas, vaatasin edasi fotosid ka tema tema hilisemast arengust ning otsisin välja tema geenitesti.
Karja haldustarkvara uurides sai selgeks, et Juulika jäämise meie karja tingis asjaolu, et müüsime hulga sama aastakäigu lehmikuid tõuloomadeks ning tema karja jäämine oli ehk sundkäik, kui lihtsalt lihtsalt juhuse küsimus. Tänaseks on ta üles kasvatanud kaks toredat vasikat ning kohe on tulemas ka kolmas.
Eelmisel kevadel sündis meie karja Ponna. Tema ema Fespadona on suur ja tugev amm, kellelt oleme saanud mitmeid märkimisväärseid vasikaid.
Meie kurvastuseks ei paistnud Ponna karjamaal teiste lehmikute hulgas silma muu, kui toreda tõutüübilise välimusega. Nii sügisene võõrtuskaal, kui ka hilisem talvine kaalumine näitas kõige madalamaid juurdekasve ning seega tema valikule “punast tuld”.
Õnneks saabusid jaanuaris uute, tellitud testide tulemused ning Ponna saatus karja täiendusena oli otsustatud. Ponna ning tema vanemate teste kõrvutades, sai kiiresti selgeks, miks lehmiku kaalunumbrid sedavõrd visalt liikusid. Nii ema kui isa kasvupotentsiaal on väga väike ning Ponna enda oma lausa kõige madalam sakooriga 1.
Siinkohal saab öelda vaid seda, et kui meil oleks olnud Ponna vanemate testid olemas enne paaritust, poleks me neid tõenäoliselt suveks ühele karjamaale viinud. Ponna osas pole aga teha muud, kui tema suureks kasvamine lihtsalt “ära kannatada”.
“Geenivigadega” loomad
Täiesti eraldi teema meie karjas on geenivigadega loomade selektsioon ja nende kontrollitud kasutamine aretuses.
Tänu EvaLim testi abile saame oma loomadel avastada kahesuguseid geenimutatsioone: suulaelõhe sündroomi (cleft palate/palais fendu) ja topeltlihastuse geeni F94 staatust. Kahjuks on meil mõlemat sorti geenivigade kandjaid ning peame sellega alati arvestama nii paaritustel kui selektsioonil. Mis on nende geenivigade olemus ja kuidas me seda teeme, kirjutame põhjalikumalt mõnes edaspidises postituses.
Lähtu aretuseesmärkidest
Tõuloomade kasvajate ja müüjatena, oleme püüdnud oma “müügiportfelli” profileerida ning siduda see oma aretuseesmärkidega. Järgnevalt on toodud mõned näited, kuidas aitavad geenitestid selleks otstarbeks erinevate omadustega loomi selekteerida.
Pullid aretuseks ja tootmiskarja
Kuna paljudel juhtudel on Eesti lihaveisefarmide suurus selline, et piisab ühest tõupullist, siis vägagi väärtuslikud on loomad, kes on suhteliselt ühtlaselt heade omadustega nii kasvu, lihakuse kui ka sünnikerguse, piimakuse ja poegimisvõime näitajates. Tagasi tulles meie eelmise postituse juurde – geneetika üldiste reeglite kohaselt on ülekaalus kas ühed või teised omadused ning universaalselt häid pulle leida ei ole kerge.
Veidi lihtsam on leida pulle tootmiskarja jaoks, kus peamised hinnatavad omadused on lihakus ja juurdekasv ning olulist väärtust lisab hea sünnikerguse skoor. Selliseid pulle on läbi kunstliku seemenduse võimalik suhteliselt edukalt saada juba aretuse esimeses generatsioonis.
Pullid kindlate omaduste parandajana
Geenitestide abil on suhteliselt lihtne avastada ka selliseid pulle, keda ühes või teises karjas vajatakse mingite kindlate omaduste parandajana.
Asenduslehmikud
Müües asenduslehmikuid tavakarja, kus intensiivselt aretusega ei tegeleta, võiks nende geeniprofiil ideaalis olla ühtlaselt tugev, mis tagaks vasikate mõistliku sünnikaalu, piisava juurdekasvu, piimakuse ning võime kergelt poegida. Seega võiks kettapildis olla eelistatud “lille” motiividega emasloomad (vt eelmine postitus), kes ei vaja koheseks kompensatsiooniks väga kõrgete eriomadustega pulle.
Postitust kirjutades jõudsin tõdemusele, et eeldused asenduslehmikute selektioonis võivad aretuskarjades olla ka pisut teistsugused, eelkõige kuntsliku seemenduse vaates.
Lisaks majanduslikule aspektile väikeses karjas, kus kalli aretuspulli ostmine ja kasutamine pole otstarbekas, on seemenduste peamine mõte tuua “uut verd” ja laiendada kodumaiste põlvnemisliinide valikut. Seetõttu püüavad enamik aretusfarme, kasvõi vähesel määral, seemendustega tegeleda.
Kui vaadata välismaa spermapullide arertusväärtusi, siis kõige lihtsam on leida pulle, millel on väga kõrged lihakuse ja kasvunäitajad, sageli kombineerituna hea sünnikerguse ja luustiku peensusega. Niiöelda “ülekompensatsiooni” vältimiseks peaks emaslooma geneetiline profiil sisaldama pigem vastandlikke omadusi.
Kokkuvõttes julgustame kõiki kasvatajaid, keda genoomtestimine huvitab, sellega jõudumööda algust tegema. Kui pullide EvaLim täistesti hind, 145 eurot, on siiski päris kallis, siis emaslooma testi hind (tellimine 10+ looma 54 eur/loom) on igal juhul saadavat infot väärt.
Tegelikult peegeldab sedavõrd suur hinnavahe eelkõige seda, kui oluliseks peavad prantslased suure hulga emasloomade testimist aretuskvaliteedi üldiseks tõstmiseks.
Oma kogemuse najal võime öelda, et tellimisega alustades võiks ette võtta mõned perekonnad, kus on fenotüübi, jõudlusandmete ja teie enda tunnetuse põhjal tugevad emad, isad ja järglased. Võimalus saadud tulemusi kohe omavahel seostama hakata, lisab kindlasti motivatsiooni asjaga edasi tegeleda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et pilt meie testikaustades on muidugi tunduvalt kirjum ja mitmekihilisem kui esile toodud näited, mis sai valitud just nende lihtsuse, selguse ja kõnekuse poolest. Kuna oleme genoomaretusväärtustega tegelemisel alles üsna “rohelised”, siis õppida ja avastada on palju.
Palju on tekkinud küsimusi, kuidas ühed või teised indeksid täpselt tekivad ning kuidas looma fenotüübiga seostuvad. Eraldi küsimuste ring on ka see, kui sarnased on Eesti ja teiste Põhjamaade limusiinide populatsioonid võrreldes Prantsuamaa limusiinidega, ehk kuidas hinnata EvaLim testide sobivust ja valiidsust meie loomade jaoks.
Aga kõige sellega tegeleme me edasi. Ja kui vähegi aega ja jõudu – jagame uusi teadmisi ja kogemusi ka edaspidi.
