Ajalugu

Karitsu Rantšo eelkäija, AS Karitsu Õppetalu, asutati 1994. aastal endise Kaiu kolhoosi esimehe Leino Vessarti eestvõttel.

Kuna kolhoosi erastamise protsessis toonase Karitsa keskuse osas suuri huvilisi polnud, moodustus kümnest inimesest huvigrupp, kes olid valmis oma tööosakud panustama Eesti esimese lihevesisekasvatustalu rajamissse.

Moodustati aktsiaselts AS Karitsu Õppetalu, mille asutajaliikmed olid Leino Vessart, Enno Praats, Kaari Küün ja Väino Pärnoja.

Lihaveisekasvatus oli Eestis uus ala  ja usku sellesse vähe. Vaatamata tugevale konkurentsile suure naabri Kaiu LT-ga, õnnestus ettevõttel kohalike inimeste käest rentida maad, ilma milleta polnuks loomapidamisega alustamine mõeldav.

Kolm julget: Kaari Küün. Enno Praats ja Leino Vessart

Esimene tööks vajalik tehnika osteti kasutatuna Soomest ja Rootsist, osalt ka Eestist. Esimene uus traktor Valmet sai ostetud 1996. aastal ja sealt edasi on ettevõte pidevalt investeerinud uue ja tänapäevasema tehnika soetamisse.

Vana Belarus esimesi heinapakke tegemas….
Uus CASE Maxxum heinapressiga McHale 25 aastat hiljem

Eesti esimesed lihaveised

Karistu Õppetalu nimi sai ettevõttele valitud eeldusel, et see hõlbustaks loomade ostmiseks vajalike toetuste taotlemist. Esimene plaan nägi ette 50 lihaveise soetamise ning selle tarvis esitati kokku kolm projekti. Kuigi loomade arvu vähendati igas järgnevas projektis, puudusid Eestis spetsialistid, kes oleks lihaveiste kasvatamisega kursis olnud ning seda ideed toetanud. Eestis oli harjutud piimakarjaga ning lihaveiseid eriti ei tuntud ega tahetud ka tundma õppida. Nõukogudeaegne lihaveiste pidamine oli hääbunud, tõumaterjal vilets – need olid aastaid tagasi toodud Kesk-Aasiast.

Vaatamata takistustele, otsustati võtta esimeste loomade ostmiseks pangast laenu. Soomest  leiti ka koostööpartner – Metsa Paavola talu, kust esimesed kolm mullikat ja üks pull Eestisse toodi. Selle talu pererahva, Sari ja Reino Jantuneniga kujunesid välja väga head ja pikaajalised koostöösuhted, mis kestavad tänaseni.

Esimene “päitsetreening” aastal 1994
Eesti esimene, Soomest ostetud limusiini tõu pull Lasse
Vaatamata ametnike hinnangule lihaveiste kasvatuse mittesobivusest Eesti oludesse, olid meie loomad tulnud selleks, et jääda.

Nii hakkas loomade arv ettevõttes tasapisi kasvama ning mitmed praegused suured farmid on saanud oma karja algmaterjali just Karitsust. Aastate jooksul on loomi, põhiliselt tõupulle, ostetud Ungarist, Soomest, Šveitsist, Rootsist, Taanist, Prantsusmaalt, Saksamaalt.

2001. aastal tõi  Karitsu Rootsist Eestisse veel ühe tõu – Hele Akviteen – 1 pull ja 2 mullikat

Samal aastal vahetas AS Karitsu Õppetalu oma nime, muutes selle OÜ Karitsu Rantšoks.

Rootsist ostatud Akviteeni hele tõugu pull Ralf

Mandirei

Kolhoosi erastamisprotsessis polnud ostuhuvilsi ka Kaiu suurfarmi kompleksile. Kuna ettevõte kasutas oma loomade pidamiseks ühte sealsetest lautadest, siis osutus mõistlikuks ka see erastada. Ühes sellega tuli üle võtta ka 30 praak-lüpsilehma, keda sai kasutada karja täienduseks ostetud ristandvasikate söötmisel.

1999. aasta piimakriisis, tekkis mõte väikese meierei loomisest, mis samal aastal ka ellu viidi. AS Mandirei nime all toodeti viis aastat edukalt kohupiima, jogurtit ja erineva maitsega kohupiimakreeme. Süvenevad probleemid tööjõu leidmisel lüpsikarjaga tegelemiseks ning aina tihenev konkurents piimatoodete turul, sundis selle tootmisharuga lõpetama.

Lüpsikari. Aare Hindremäe foto
Töö Mandireis. Aare Hindremäe foto
Mandirei toodang

Matsalu karjamaad

Kuigi aja jooksul oli Karitsas kasutatava maa hulk läbi ostude ja rentimise pidevalt kasvanud, oli karjamaad ikka jätkuvalt puudu.

2001. aastal sündis kokkulepe, mille kohaselt said meie veised suve veeta Kasari jõe ääres Kloostri küla taga asuvatel karjamaadel. Hiljem võtsime veel täiendavalt 150 ha Kasari jõe luhta hooldada – heina teeme seal tänaseni. Pikka aega oli meie heaks koostööpartneriks karjade järele vaatamises luha veerel elav Heino Jõekallas perega. Hea koostöö Matsalus on aastate jooksul välja kujunenud ka Kalle Kadastiku poolt juhitud OÜ Tarvet Kahega ning Aldo ja Andres Vaani poolt juhitud Topi taluga.

Suvine heinatöö Matsalu luhas

Inimesed

Aastate vältel, eriti Mandirei ja lüpsikarja aegadel, on ettevõttes töötanud palju inimesi. Esimesest päevast peale alustasid tööd Kalev Viiron, Leino Vessart ja Kaari Küün. Pikka aega töötasid ettevõttes Vaida Kütt, Aivar Vahtre, Toomas Post, Jaanis Muulmann, Olev Tamme ja Mati Loosaar. Farmijuhatajana töötas algusaegadel Tiina Võrel, kes oli tol ajal Eestis lihaveiste kasvatamisega kõige paremini kursis farmijuhataja. Raamatupidajaks oli algusest kuni ettevõtte reorganiseerimiseni Kaari Küün.

2003. aastal tuli ettevõttesse tööle Jaanus Vessart, kes alates 2006.a. tegutseb ka ettevõtte juhina. Kuni reorganiseerimiseni 2019.a tegutses ka ettevõtte nõukogu koosseisus: Leino Vessart, Enno Praats, Toomas Post, Kaari Küün ja Valter Kajaste.

Ettevõtte teisel aastakümnel keskendus Leino enam ettevõtte asjaajamisele ning pühendas suure aja oma tööst ka Eesti Liheveisekasvatajate seltsi tegevuse käimalükkamisele.
On Jaanipäev: Jaanus Vessart, Toomas Post ja Malle Vessart ümber laua. Just kaks viimast on olnud kandvad taustajõud, et ettevõtte üritused saaks hästi korraldatud ja kui vaja, siis ka töömehed suvel põllul toitlustatud.
Kaari Küün – pühendunud raamatupidamisele.


Karistu Rantšo osanikud, sõbrad ja töökas kollketiiv jälgimas trandistioonilst soovide pärja kulgemist Keila jõel.
Olulised naised (vasakult) : Metsa-Paalvola talu perenaine Sari Jantunen, raamatupidaja Kaari Küün ja alati abivalmis Marje Post.
Üks ettevõtte asutajatest, Enno Praats koos abikaasa Heljuga.
Nõukogu liige Valter Kajaste ja abikaasa Tiiu
Kalev Viiron – kohal aegade algusest.
Olev Tamme (vasakul) – ikka seal kus vaja – kord traktoris, kord tegelemas loomadega
Mati Loosaar – lisaks paljule muule, on karjaaedade turvalisus olnud tema vastutusala

Ettevõtte reorganiseerimine

2017. aasta alguses otsustati ettevõtte senine suuremahuline majandustegevus ümber korraldada. Eesmärgiks sai keskendumine limusiinide tõuaretusele senisest oluliselt väiksema karjaga. Muudatused kestavad küll veel ka täna ning nende eesmärgiks on arendada Karitsa karjamõisas välja karjakasvatuseks vajalikud hooned ning koondada kogu tegevus vähendatud mahus ühte kohta. Põhikarja suurus 50 ammlehma võimaldab tänast talu pidada peretalu vormis aastaringset abitööjõudu kasutamata.  

Tekst on suures osas refereeitud Leino Vessarti meenutustest raamatust “Karitsa küla ja mõisa lugu”.
Fotod: Aare Hindremäe ja Karitsu Rantšo arhiiv

25 aastat hiljem – ilusad loomad ja kvaliteetsed rohumaad – on mille üle rõõmu tunda.