On uue aasta algus ning paljud meist tunnevad tõmmet möödunud aastale tagasi vaadata. Paraku on sellise sisekaemuse möödapääsmatu osa ka tõdemus, et meie veebikodu uudisvoog on jäänud juba rohkem kui pool aastat ilma igasuguse täienduseta. Niisiis istusime maha ja panime kirja kõik teemad, millest loodame lähiajal oma blogis pikemalt kirjutada. Et aga selleni jõuda, peaksime esmalt proovima kiirelt ja lihtsalt lõppenud karja-aasta peamiste märksõnadega kokku võtta.
Loomade lineaarne hindamine
Kuigi lineaarne hindamine, kui äärmiselt oluline tööriist, on Eesti lihaveisekasvatajatel kasutada juba mitu head aastat, jõudsime meie oma karja “ette näitamiseni” alles sel kevadel. Põhjuseks ikka needsamad klassikalised argumendid hindamiseks sobivate tingimuste puudumisest. Kuigi ideaalset lahendust meil ka sel korral pakkuda ei olnud, saime Ilmari ja Reeda abiga olulise kogemuse võrra rikkamaks ning kindlasti soovime sellega järjepidevalt edasi tegeleda.
Karjad välja!
Mai keskel viisime esimesed lehmad koos vasikatega karjamaale ning üsna järgmistel päevadel ka kõik ülejäänud loomad. Sisse jäid vaid poegimata lehmad. Tuleb tunnistada, et rõõmsamat olemist ja kergemat hingamist tunnevad sel hetkel kõik asjaosalidsed. Sel aastal olid paaritusgrupid töös viiel erineval karjamaal.
Oma noor järelkasv
Sel aastal kujunes nii, et paarituspullideks sai valitud eranditult meie enda karjas sündinud ja kasvanud noored pullid. Neist kaks, Levo ja Nexel olid ennast juba eelmistel suvedel tõestanud ning nende pärast me muret ei tundnud. Nii Nuranos Pp kui ka jõudluskatsest koju naasnud Ollium PP said esimeseks proovitööks paar lehma ning julgeme väita, et poisid olid mehe eest väljas. Olime väikestes gruppides otsustanud proovida ka kahte Junior PP järglast Nobit ja Nogerit, ent viimasel hetkel lõime Nobi osas kahtlema ning panime ka tema gruppi mõeldud loomad koos Nogeriga karjamaale. See, millise kogemuse andis meile Noger ja mida me sellest õppisime, väärib kahtluseta eraldi pikemat ja põhjalikumat lugu.
Söödavarumine
Esimene silotegu läks lahti üsna varakult ning jaanipäevaks oli meie põhisööt suures plaanis tehtud. Elasime läbi ka mõningase ehmatuse, kui pühade ajal, just kõige kibekiiremal hetkel, purunes meie kaarutaja. Õnneks oli võimalik masin lahti võtta ja keevitusega asja niipalju parandada, et töö uuesti käima saada. Usun, et kõik, kes enne Jaanipäeva oma söödavarumise põhiosas jõudsid ära teha, said igati korraliku ja kavliteetse saagi. Heinailma jagus küll veel mitmeks nädalaks aga päike ja kõrge õhutemperatuur lisasid omajagu keerukust nii loomade kui inimeste igapäevategemistesse.
“Pullijahil” Rootsis
Jaanipäeva aegne kiire heinatöö oli natuke tõugatud ka plaanist sõita külla meie sõprusfarmi Lõuna-Rootsis ning kaeda oma silmaga üle seal müügiks pakutav noorte tõupullide valik. Et “seltsis segasem” oleks, siis lõime kampa perekond Vaanidega, kellega koostöös viis aastat tagasi eelmised tõupullid said toodud. Sel korral olid meie reisikaaslasteks Liinu ja Andres. Oli ütlemata meeldiv ja kasulik käik. Lahe reisiseltskond, imeline kari ja armas pererahvas…
Lõunamaine suvi
Tegelikult kujunes suvi pikalt kuumaks ja vihmavaeseks. Paljusid karjapidajaid hakkas kimbutama põuaga kaasuvad probleemid nii karjamaadel kui põldudel, kust veel järgmist niidet loodeti saada. Kuna meil olid söödavarud juba piisavas koguses ning karjatatavad alad päris suured, siis nautisime ise suvesoojust ning lootsime, et see loomadele liiga ei tee.
Hoogtöö Matsalus
Nii nagu igal aastal, on meie ettevõtte tegevuse lahutamatu osa ka Matsalu luhtade hooldustööd. Abiks Topi Mõisa pererahva ja töömeeste “raskekahurvägi”, läksime ka sel korral “täie ressursiga” peale ning tänu heale ilmale ning aastatega sujuvaks lihvitud koostööle, sai punkt töödele pandud isegi varem, kui julgesime loota. Niidetud sai üle 150 ha luhta ning pressitud ja ära veetud üle 2300 rulli heina.
Töö Matsalu luhas on mõneti eriline kogemus. Olles harjunud Karitsa väikeste põldudega, tunduvad Matsalu luhaalad hoomamatult suured. Pealtnäha suur töömeeskond on pudenenud laiali sektsioonidesse ning tundub, et ainult Aldo teab mis seisus tööd parasjagu on, ja kellel mida tuleb järgmisena edasi teha.
Poegimised
3.septembril sai ametlikult läbi “kevadine” poegimisperiood, mis algas 12.veebruaril. Tegelikult läks hästi, sest kõik 43 vasikat õnnestus elusalt ja tervelt kätte saada. Kindlasti ei saa rahul olla aga poegimisperioodi pikkusega, mis meie jaoks ideaalis peaks läbi saama mai alguseks. Hiliste poegijate puhul oli aga üks selge siduv joon – kõik need olid ühe paaritusgrupi lehmad ning saab vaid järeldada, et nendega karjamaal olnud Maxi meheteod ei olnud õnnestunud sellises graafikus nagu vaja.
Sügisene poegimine kestis 13.novembrist kuni 1.detsembrini ning tõi meie karja juurde kuus vahvat beebit – kolm poissi ja kolm tüdrukut.
Sügis
Tuleb tõdeda, et Taevataat oli soojakraadidega sel sügisel helde ning karjapidajatel oli võimalus oma loomi üsna muretult oktoobri lõpuni väljas hoida. Tasandamaks aina vähenevat rohukasvu, hakkasime sel sügisel päris varakult karjamaadel lisasööta andma. Ja tundus, et selle eluga olid rahul kõik osapooled. Meie saime lisaaega lautade puhastamisel ja talvekorda seadmisel ning loomad tundsid ennast väljas mõnusalt.
Sel sügisel otsustasime taaskord jõest kodu poole jäävad karjad koju “jalutada” Kui vanasti toimus see regulaarselt, siis nüüd tundus see alustuseks jälle pisut keeruline ja riskantne ettevõtmine. Õnneks laabus kõik kenasti ning oodatust isegi kiiremini.
Limusiiniklubi
Üsna aasta lõpus võõrustasime oma farmis Limusiiniklubi liikmeid. Näitasime uut laudakompleksi, kus kõiksugu töid veel pooleli, ent siiski võimalik juba aimu saada, milliseid lahendusi me loomade talviseks pidamiseks ja käitlemiseks oleme välja mõelnud ja ellu viinud. Päeva teine pool jätkus Kaiu rahvamajas loengutega aretusväärtuste ja genoomtestimise teemal ning lõpuks jõudsid kohaletulnud liikmed ka oma klubi uue soovitusveini valimiseni.
Otsad kokku
Aasta lõpp laudas kulges oma igapäevarutiinis. Ikka söötmine ja allapanu – allapanu ja söötmine. Kuidagi hea ja rahulik oli. Üle nii paljude aastate. Saime lihtsalt võtta ega, et vaadata oma loomi ning tunda rõõmu neist tulemustest, mis viimaste aasatega juba “vilja kandmise” faasi hakkavad jõudma. Tahaks loota, et uuel aastal saame sellist “käiguga pidurdamist” jätkata, et töökoormus oleks mõistlikum, oleks aega rohkem reaalselt loomadega tegeleda ning iga lõpetatud projekt toodab täiendavat funtsionaalsust ning selle läbi ka rahulolu nii töö kui eluga.
