Üks hüppas ja teine kargas ning seemendaja tõi kõrre…

Ettevõtte reorganiseerimist kavandades, otsustasime lõpetada tegelemine ristandkarjaga ning akviteeni heleda tõugu loomadega. Suund sai võetud puhtatõulisele limusiinikarjale, süvendatud aretustööle ning aretusloomade müügi osakaalu suurendamisele.

Neist eesmärkidest lähtuvalt tuli hakata taaskord tööpraktikasse juurutama ka kunstlikku seemendust, mis erinevatel põhjustel paljudeks vahepealseteks aastateks soiku oli jäänud.

Kui võrrelda lihaveisekasvatuse algusaegadega eelmise sajandi 90. aastate keskpaigus, on tõumaterjali valik – väga heade põlvnemiste ja kõrge aretusväärtusega pullide osas – täna loomulikult võrreldamatult suurem. Maailm on meile avatud ning kõike, mida pakutakse, on hea asjaajamise ning piisava rahakoti toel võimalik ka Eestisse tuua. Siin on loomulikult suureks abiks Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu eesotsas Tõnu Põlluäärega.

Paarituspulli kasutamise selge eelis kasvatajale on protsessi lihtsus, loomulikkus ning ka kindlam tulemus. Erinevate põlvnemisliinide hulk karjas jääb aga tagasihoidlikuks. Ning mis veelgi olulisem – erinevate omadustega emasloomade paaritustele lähenetakse niiöelda “ühe vitsaga”. Siit ka põhiline väljakutse kunstliku seemenduse planeerimisel: teha üksikisendini selgeks, millised on minu karja ammlehmad ning milliste pullidega neid paaritada, et aretuseesmärkide saavutamise poole liikuda. Kusjuures eesmärk on väga oluline – ilma teadmiseta, kuhu soovin jõuda, on teekonnal väga lihtne ära eksida – niivõrd palju on erinevaid ilusaid ja võimsaid pulle.

Seega annab kunstlik seemendus võimalusi, mille saavutamine väikeses tõukarjas, ainult aretuspullidega töötades, oleks suuresti võimatu.

Kas aga üldse on mõtet seemendada? Ehk on see “palju vaeva, vähe villa”! Ütelus on asjakohane, ainult et osaliselt. Jah, kui mõelda suuremamahulistele müükidele Eestis või Eestist väljapoole, siis praegused ostjad ei huvitu reeglina muust kui hinnast ja tõulisusest. Aga see muutub, ning kui me siis leiame ennast olukorrast, kus ostjad pöörduvad mujale, sest me pole maailma arengutega sammu käinud ja uut tõumaterjali siinmail kasutanud – siis on juba hilja reageerida.

Meie oleme sihiks võtnud proovida seemendada mullikaid ja neid emasloomi, kelle poegimisjärgne innatsükkel laudaperioodi sisse mahutub. Paraku pole nende loomade arv praegu veel kuigi suur ning kõik, kes selle “rongi peale” ei jõua, lähevad karjamaale koos pulliga.

Valvekaamera on inna avastamiseks üks olulisemaid abivahendeid.

Küll aga tuleb tunnistada, et kunstliku seemendusega tegelemine vajab aega, kannatust ning kõvasti treeningut emasloomade inna avastamiseks. Siinkohal on meil küll abiks valvekaamerate süsteem, ent põhiraskus langeb ikkagi seda kasutavale inimesele.

Mida ja kuidas me inna avastamise juures jälgime ning kuidas käib koostöö seemendajaga, kirjutame kunagi pikemalt edaspidi.

Selle laudaperioodi kogemusi kokku võttes tundub, et külm talv on inna avaldumist tublisti mõjutanud. Eelmise aasta lõpus poeginud mullikate peamine hoog on läinud vasikate kasvatamisele ning suuremateks “seltskonnatantsudeks” pole energiat ja tahtmist jagunud – inna perioodid on kulgenud üsna varjatult ning seega on osad neist seemendaja külaskäigust suutnud “kõrvale hiilida”. Muideks, meie seemendajaks käib vet-arst Allan ja tundub, et lehmad on temaga rahul. Meil oli väike etteheide küll eelmise aasta seemenduste osas – et sai valel ajal sisse, lehmad poegisid kõik öösel, aga ta lubas selle vea sel aastal ära parandada :).

Kevadised poegimised on käimas ning mai keskpaigaks loodame siiski mingi koguse loomi seemendatud saada. Kas ka edukalt, selgub paljude osas alles sügisel tiinuseid kontrollides.