Suvi on möödunud ilma, et meie uudistevoog ühegi uue postituse näol täiendust oleks saanud. Sellel paraku on ka oma kindel põhjus – nimeks krooniline ajanappus. Saime suve hakul müüdud oma vana farmikompleksi ja nüüd tuleb teha üli-inimlikke pingutusi, et loomad saaks talve hakul uude lauta.
Tuleb tunnistada, et koroona-periood ei toonud ka meile äri ümberkorralduse vaates midagi rõõmustavat – lõi tööstusliku kinnisvara hinnad alla ja tõstis ehitusmaterjalide hinnad enneolematutesse kõrgustesse, nende saadavuse probleemidest rääkimata. Kõik sellega kaasuv on olnud aeganõudev ja raske, kuid samavõrra paratamatu…
Hüvasti Suurfarm
Leping vana farmikompleksi ostjaga eeldas hoonetest väljakolimist juuni keskpaigaks. See omakorda tähendas mahukaid koristustöid nii hoonetes sees kui selle ümbruses. Tasahaaval kahanesid vanade silokilede- ja võrkude hunnikud, laudad tühjenesid sõnnikust, mittevajalik suundus jäätmejaama ning vajalikud tarvikud said Karitsas uute ruumide ootele paigutatud. Ning ühtäkki tõi tühjaks jäänud vana maja, lisaks sealt pääsemise kergendusele, meelde ka palju õnnelikke ja rõõmsaid hetki, mis nende pikkade aastate jooksul seal loomade pidamise juurde olid kuulunud.
Loomad karjamaale
Õnneks lubas varajane rohukasv loomad rahuliku südamega Karitsa karjamaale viia. Kuna oleme aina enam oma prioriteete seadmas tõuaretusele, siis sel kevadel saatsime “naistekarja” koguni kuus sugupulli, mida on 48 paaritusse läinud emaslooma kohta enam kui küll. Ühes laudaperioodi paarituste ja seemendustega, loodame uuel poegimishooajal järglasi saada 15 erinevalt isalt.
Ometi juhtus nii, et Suurfarmist väljakolimine tabas meid enne, kui viimased kolm amme oma aasta tähtsündmuse – poegimisega – maha olid saanud. Seega tekkis üle 15 aasta ettevõtte jaoks olukord, kus vasikad sündisid Karitsa vanas, maakivi laudas. Ärev kogemus oli see eelkõige põhjusel, et juba enam kui neli viimast aastat pole poegimised toimunud ilma tavapärase kaameravalveta.
Hüvasti, hea sõber…
Juuni alguses tabas meid kurb uudis. Meie hea sõber, Pilpa talu peremees Rein, suundus pärast visa võitlust rakse haigusega, taevastele radadele. Aitäh, Rein – meenutame Sind soojuse ja tänutundega – Sinu töökust, energiat ja koostöövaimu, milleta ei oleks ka meie talu, see, mis ta täna on.
Kuumus
Suve esimene pool kujunes Eesti olude kohta enneolematult palavaks. Regulaarselt +30 C lähedal püsinud päevatemperatuur kujunes katsumuseks kõigile. Eeldasime, et karjad hakkavad puusaludes päikesevarju otsima, aga keskmisest tugevam putukahäiring ei lasknud loomadel metsatukkadest leevendust leida, Seega lesisid nad terved päevad päikese käes ning palavamatel päevadel polnud abi ka tuulest. Kõige menukamateks kogunemiskohtadeks karjamaal kujunesid ootamatult sügisesed söötmisplatsid, kus rohukamar polnud veel taastunud. Jälgisime seda veidrat fenomeni pikki nädalaid, ega oska muud arvata, kui et üles pööratud mullatolmust said loomad kaitset putukate vastu.
Kõige enam tegi meile kuumusega seoses muret vasikate tervis. Õnneks olid enamus vasikatest palavuse alguseks juba piisvalt suured ning tagasilööke karjamaadel me ei täheldanud. Küll aga ei julgenud me väga pikalt laudast välja viia kolme viimast poegijat, sest kahel vasikal tekkisid pärast sündi kopsuprobleemid ka laudas. Need küll taandusid paari nädalaga, ent andsid aimu, kui tõsised võinuks tagajärjed olla karjamaale viies.
Ehitused, söödavarumine ja Matsalu luhtade hooldus
Põhimõtteliselt kulges südasuvi meie jaoks sarnaselt mitmete viimaste aastatega: ehitused seiskusid ning põhifookus nihkus põllutöödele.
Söödavarumist eriliselt soosiv ilm võimaldas meil heina- ja silotööd Karitsas õige varakult lõpetada ning tegevus Matsalu luhas sai alata esimesel võimalikul kuupäeval – 10.juulil.
Vaatamata ladusalt kulgenud söödavarumisele, ei jäänud ka tagasilöögid tulemata. Juuli lõpus süttis viljapõllul põhku pressides meie heinapress. Õnneks suutis sel päeval pressiga põllul toimetanud naabrimees Olev, ühendada põleva pressi küljest kiiresti lahti traktori ning päästa olukord halvimast.
