Öeldakse, et “uuel aastal, uue hooga”. Miks ka mitte, kui seda hoogu kusagilt lihtviisil võtta oleks. Paraku tuleb leppida sellega, mis olemas on ning mõelda kuidas olemasolevaid jõuvarusid säästlikult kasutada ja aina pikemaks veniva päevavalguse toel, ka natuke juurde toota.
Iseenesest võiks eelmisele aastale igati positiivse noodiga tagasi vaadata, kui vaid poleks sedavõrd palju poolikuid ja tegemist vajavaid asju, eelkõige lõpetamata ehitustööde näol, Hilissügisel, mil lumi sundis loomad lauta, tuli aja ja eelarve survel luua suur hulk ajutisi lahendusi loomade talviseks käitlemiseks: kergaedadest sektsioonid ja käiguteed, ajutised puidust piirded siin ja seal, ämbrist jootmine väikestes aedikutes
, kiledega kaetud seinaavad, pooleliolev majandusruum jne, jne. See kõik on aga oma olemuselt olnud äärmiselt töö- ja energiamahukas ning pole võimaldanud uue lauda funktsionaalsust kasutada kaugeltki selliselt, nagu seda mõelnud olime.
See kõik on olnud väsitav. Ühes loomade lauta tulekuga novembris, algas mullikate poegimisperiood, mis kestis pea detsembri keskpaigani. Kui vanas farmis olid hästi toiminud võimalused ema-vasika poegimisjärgseks eraldamiseks ja poegimise abistamiseks, siis nüüd tuli kõik nö käigupealt püsti joosta. Õnneks on kõik olukorras saanud lahendatud ning kõik eelmise aasta lõpus sündinud 9 vasikat kosuvad toredasti.
Üsna trööstitu on pilt ka õues – kõikjal kuhu silm ulatub, paistavad pooleliolevad ehitustööd, mis novembris külma ja lume tulekuga lõplikult seisma jäid.
Veebruar tüürib lõpu poole ning tegelikult ei olegi kevad enam mägede taga. Esimesed 9 vasikat on kevadise poegimisperioodi käima jooksnud ning “beebivabrik” huugab täistuuridel lähemad paar kuud. Kuna taaskord on meil uusi põlvnemisliine, siis jagub murelikku valvamist kaamera taga ning pidevat valmisolekut poegijate abistamiseks kuni poegmisperioodi lõpuni.
