Nii nagu viimasel paaril aastal, algas ka seekordne poegimishooaeg meie jaoks ärevamalt kui muidu. Kui oma karjamaapullidelt teame juba kogemusest, milliseid vasikaid oodata, siis kunstliku seemendusega on alati keerulisemad lood. Kuigi spermapullide andmete analüüs peaks andma üsna selge ettekujutuse tulevastest vasikatest, on geneetikal alati varuks üllatusi, milleks tasub valmis olla. Ja nii nagu ikka, seisneb meie valmisolek pidevas kaameravalves ja valmiduses anda poegimisabi.
Reeglina seemendame alanud innatsükliga loomi kevadel, vahetult enne karjamaale minekut. Seega selguvad seemenduse tõelised tulemused meie jaoks alles siis, kui loomad poegima tulevad. Praktika näitab, et seemendusest saadud vasikate ja karjamaapaaritustest sündinud vasikate ajaline vahe on piisavalt suur, et põlvnemist õigesti hinnata. Seda on kinnitanud ka tellitud geenitestid. Mõistagi võib olla üksikuid erandeid, kus mõni vasikas sünnib väga enneaegsena või mõni saab väga kaua “üle kantud”.
Ka sel aastal oli põhjust rõõmu tunda uute ja huvitavate põlvnemiste üle. Saime vähemalt ühe vasika pea kõigilt seemenduspullidelt, keda kevadel kasutasime ning loodame neist kasvavat nii häid müügiloomi kui ka järelkasvu meie enda karja.
Üldiselt on poegimised läinud küllaltki sujuvalt. Poegimisabi on tulnud anda suhteliselt vähe, ning söömaõpetamisega on tulnud tegeleda peamiselt vaid juhtudel, kus kokku saavad eaka amma suur udar ning mitte nii agar vasikas.
Üldiselt on sel aastal emad oma laste eest ka väga hästi hoolitsenud, Ju on järjepidev selektsioon teinud oma töö ning siiani pole meil olnud juhust, kus ema poleks oma kohustusi tõsiselt võtnud.
Ütlemata suur rõõm on ka sellest, et selle aasta senisest 28 poegimisest ei ole ükski laps jäänud orvuks ega ükski ema ilma oma lapsest. Poegimise ootel on veel 9 lehma kui tundub, et hetkel saabub väike paus, mis annab võimaluse ka meil pisut hinge tõmmata ja mõni öö kosutavat und nautida.
